Kinnisvara asjatundmatu majandamine tuleb elanikel kallima hinnaga kinni maksta

Kõik hooned vajavad tulevikku vaatavat majanduskava, isegi tüüpprojekti järgi valminud, kirjutas Eesti Päevalehe erileht Ehitus ja Kinnisvara.

Õigel ajal oma kinnisvara töökorras hoidmiseks vajaminevate hooldus- ja remonttööde teadvustamine on kindel viis kõigi korteri- ja majaomanike kodukulude kokkuhoiuks. Kinnisvara majandamine ei ole sprint, vaid pigem maraton, mille mootor on hoonete plaanilised tehnilise seisukorra hindamised. Hoone füüsilise ülevaatuse ja tehnilise hindamise põhjal tulevikku vaatava majanduskava koostamine ja seisukorra uuringud on odavad, seevastu planeerimata või kiirustades tehtud remondid ettearvamatult kulukad.

Kehtib kogenud inseneride rusikareegel, et 50 aasta pärast, mil ka hästi hooldatud hoone vajab juba põhjalikumat remonti, võiks remondifondi olla kogunenud projekti kogumaksumusega (projekteerimine, ehitamine, tehnilised hindamised, hooldused) võrreldes kahekordne summa. Kõik hooned vajavad tulevikku vaatavat majanduskava, isegi tüüpprojekti järgi valminud, sest need erinevad nii ehitamise kvaliteedi, tehtud hoolduste kui ka eri aegadel kasutatud materjalide koha pealt, mõjutades sellega otseselt hoone eluiga. Kinnisvara majandamiskuludest moodustab ehitusmaksumus vaid ligikaudu 20% ja hoone kogu hilisem ekspluatatsioon ülejäänu.  

Et lühema distantsi läbinutel napib enamasti maratoniks vajaminevaid kogemusi, puudub paljudel tänastel lühiajalise kogemusega kinnisvaraomanikel ja -ostjatel ülevaade eluasemega seonduvatest remondikuludest tulevikus. Siin on palju tööd ees ootamas, sest valdav osa täna kasutusel olevast elukondlikust kinnisvarast vajab kas kapitaalremonti või energiatõhususe osas ajakohastamist. 

Kindlustamaks oma kinnisvara senisest efektiivsemat majandamist, on eelkõige kõigi omanike huvides kaardistada ja dokumenteerida hoone oluliste konstruktsioonide seisukord, tehnosüsteemid ja määratleda nende eeldatav turvaline tööiga. Eraldi tuleb fikseerida korterite puudulik õhuvahetus, peaaegu igas remonti vajavas või poolikult renoveeritud hoones esinevad hallitusprobleemid ja tehnosüsteemide parim enne möödumisega kaasnev. Probleemid, millest mööda vaatamine mõjutab otseselt nii elanike tervist, rahakotti kui ka niiskusest kahjustatud konstruktsioonide eluiga.

Dokumenteeritud hooldusajaloo puudumine ja planeerimata (avariide kõrvaldamine) remondid on kõige kulukam viis kinnisvara majandamiseks – paraku on see paljude pealtnäha heas seisukorras hoonete ühine tunnusjoon. Tänapäevase insenerteabe või korrashoiuks piisavate rahaliste vahendite planeerimise kogemuse puudumisest tulenevat mõtlematut rahakulutamist võib leida väga erinevatel ajajärkudel ehitatud kinnisvaral.

Mõned lihtsad nõuanded, mida võiks meeles pidada:

- enne hoone renoveerimist lase erapooletul osapoolel hinnata selle tehniline seisukord ja koostada pikaajaline majanduskava. Erapooletuks osapooleks ei saa olla hoone ehitaja, remontija, ehitusmaterjalide või seadmete müüja.

- kinnisvara ostmisel uuri ostetava vara tehnilist seisukorda, eriti kui müüjal puudub erapooletu osapoole kirjalikult dokumenteeritud info korteri- või maja tuleviku hoolduste, remondivajaduste ja sisekliima kohta.

- kõrvuta kindlasti hoonele antud energiamärgist korteri- või majasisese õhuvahetuse, niiskete ruumide seisukorra ja tervikuna kõigi sisekliimaga seotud küsimustega – hoone tehnilisel hindamisel saadud ja dokumenteeritud infoga.

- ära aja segi kinnisvara tehnilise seisukorra hindamist koos majanduskava koostamisega ühelt poolt ja teisalt kinnisvara hindamisakti – need on kaks diametraalselt erineva eesmärgi ja sisuga dokumenti.

Hoonete energiatõhustamise või esmapilgul soodsa kinnisvara hankimise soovist tiivustatud, kuid vähese ja erapooletu infota tehtud rekonstrueerimis- ja ka ostuotsuseid on aja möödudes sageli keeruline ja äärmiselt kulukas muuta. Probleemide õigeaegne tähelepanuta jätmine viib varem või hiljem selleni, et asjatundmatult majandatud kinnisvara aastatega kogunenud remondivõlg tuleb omanikel mõne aja möödudes juba tunduvalt kallima hinnaga kinni maksta.

Vaata ka: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/kinnisvara-asjatundmatu-majandamine-tuleb-elanikel-kinni-maksta?id=77432858

Autor: Veiko Välja

Kinnisvara vs auto tehniline hindamine

Kinnisvara tehnilise seisukorra hindamiseks tuleks kindlasti valida erapooletu hindaja.

Olgu tegemist korteri, elamu või ärihoonega, ei tunne tänane kinnisvara ostja Eestis enamasti oma ostetava vara tegelikku tehnilist seisukorda ja tuleviku investeeringute vajadusi. Vaatamata sellele, et kinnisvara ja auto omavahel suures osas võrdlust ei kannata, on peaaegu kõigil Eestis ostetud autodel ette nähtud hooldusvälpadega ja dokumenteeritud hooldusraamatud. Seevastu kui kinnisvara puhul on vastav töö suurel osal omanikest üldse tegemata. Veelgi enam, paljudel hoonetel on ehitustehniline dokumentatsioon nii puudulik, et esmapilgul tühiste probleemide korral saab nende kõrvaldamist alustada vaid hoone tehnilise seisukorra süsteemsest kaardistamisest ja uuringutest. Alles seejärel saab rääkida probleemidele mõistlike lahenduste pakkumisest, mis kõik kokku eeldab pikaajalise praktilise ehitus- ja remondialase kogemuse ning insenerteabe olemasolu.

Erapooletu tehnilise seisukorra hindamine

Mujal maailmas tuntakse kindlaksmääratud standardite kohast tehnilise seisukorra hindamise protseduuri Technical Due Diligence (TDD) nime all, mis kinnisvara osas määratleb kolmanda ehk erapooletu osapoolena hinnatava hoone remondi, hoolduse ja investeeringute vajadused täna ja tulevikus. Kinnisvara tehnilise seisukorra erapooletu hindaja ei saa olla müügitehingust huvituv kinnisvaramaakler, arendaja, ehitaja või hinnatava objekti omanik.

Kui autot ostes, olgu uus või kasutatud mudel, uurime lisaks hinnale ka tehnilisi näitajaid ning seisukorda kirjeldavaid dokumente, siis kinnisvara ostmisel napib just selle tehnilist seisukorda kaardistavatest dokumentidest. Tihti piirdutakse ostuotsuse tegemisel müüja või ehitaja selgitustega ja kinnisvara hindamisaktiga, paremal juhul energiamärgisega, millest paraku ükski ei anna üksikasjalikku ülevaadet hoone tehnilisest seisukorrast ning tuleviku korrashoiuks vajaminevatest hooldus- ja remonditöödest.

Täna ei ole see enam erand, vaid pigem reegel, kui kinnisvaratehing jääb katki, sest müüja esitletud korteris, elamus või ärihoones ei ole arvestatud selle tehnilist seisukorda ja tuleviku investeeringute vajadusi. On ju enesestmõistetav, et me ei osta väliselt heas korras autot, mille tehniline ülevaatus ja diagnostika sõidukõlbmatuks või tõsist remonti vajavaks tunnistab.

Hoone elukaar ja investeeringute vajadus

Teadaolevalt on igal tuntud materjalil, tehnosüsteemil ja konstruktsioonil selle välja töötanud inseneri või hilisema hooldaja, remontija kogemuste ja teadmiste põhjal antud soovituslik kasutus- ja tööiga, mis koos ettevõetud renoveerimistöödega kujundavadki hoone elukaare. Kuhu oma elukaarel üks või teine hoone paigutub, selgub kinnisvara tehnilise seisukorra hindamisel, kus vajaminevate tööde kaardistamisega selgitatakse hoone puudused ja tuuakse välja selles elamise või töötamisega seotud võimalikud riskid – näiteks puudulik ventilatsioon, konstruktsioonide niiskuskahjustused, tervisele kahjulikud ained jne.

Pärast kinnisvara seisukorra hindamist koostatakse kirjalik raport. Põhjamaade kogemuse ja standardite kohaselt peab ka isik, kellel ei ole ehitusalast koolitust, saama raportist selge ülevaate ehitise või korteri seisukorrast ja tuleviku korrashoiu tagavate tööde ligikaudsest maksumusest. Lisaks investeeringute vajadusele tuuakse raportis välja avastatud puuduste ja kahjustuste tähendus, mõju ja tõsiduse aste konstruktsioonidele, inimeste tervisele ja muudele ohtudele hinnatavas hoones viibimisel. Raportis mainitakse ka riskid, mis kaasnevad sellega, kui puudused jäetakse soovitatud aja jooksul kõrvaldamata.

Meie kinnisvara tehniline seisukord on arvestades omanike pikaajalise hoolduse- ja remondikava koostamise kogemuse puudumist ja teisalt üha karmistuvaid energiatõhususe nõudeid juba pikka aega investeeringute ootuses. Kui auto tehnilist seisukorda hinnatakse ülevaatusel iga paari aasta tagant, siis kindlasti tasuks ka kinnisvara ülevaatusi ettenähtud aegadel järgida. Millised vajadused ülevaatusteks iga hoone puhul täpsemalt, on mõistlik enne tegutsemist dokumenteerida. Ainult nii saab tagada kinnisvara korrashoiu parema planeerimise ja ühtlasi märgatava kulude kokkuhoiu.

Huvitav artikkel ja fotod Eesti Päevalehes

Vaata ka: https://www.linkedin.com/feed/update/urn:li:activity:6377478069799649282/

Taskukohane eluase on muutumas luksuseks

Paljude kinnisvaraomanike unistus taskukohasest eluasemest on meie elamufondi kiirelt jätkuva vananemisega muutumas luksuseks, mis lükkab edasi ka unistuse täitumise, kirjutas Veiko Välja Eesti Päevalehe erilehes Korteriühistute leht. ( käesolev artikkel ilmus ka Delfis )

Et näha tervikpilti, tuleb taaskord pöörduda ajas tagasi. Eelmise sajandi 1960–1980ndatel lahendati eluasemeprobleem odavate korterelamute massilise rajamisega. Tolle aja kohta luksuslikud suurpaneelidest ehitatud korterelamud said kiiresti populaarseks ja kõigi mugavustega korter oli linna puitagulist või veelgi kaugemalt tulnute jaoks tõeline hitt.

Paljud mäletavad veel seda lugu “Elasin ärklitoas üheskoos ämmaga, õnn tahtis pageda käest…”. Kes linna lagunevatest ja hooldamata puitagulitest välja kolida ei soovinud või saanud, pidid aastakümneid leppima "kõigi ebamugavustega".

Meil on vaja taskukohaseid lahendusi

Alates 1990ndate keskpaigast on 1960–1980ndatel valminud elamufondi tehniline seisukord liikunud järjepidevalt suunas, mis on iga ehitise, olgu siis suurpaneel-, puit-, tellis- või betoonhoone piisava hoolduse ja remondi tegematajätmise puhul paratamatu.

Selleks on ilma pikaajalise majanduskavata hoonete tehnilise seisukorra kiire halvenemine, tuues ühistegevuses kokkuleppele jõudmata omanikele kaasa korrashoiukulude kontrollimatu kasvu elik ebamõistlikult suured remondi- ja ülalpidamiskulud.

Täna on paljud spetsialistidki nõutud – kuidas edasi? Kes juurdleb selle üle, kas me vajame uut Lasnamäge ehk teisisõnu taskukohaseid eluasemeid või mitte, kes selle üle, kas hoonete lammutamine on paratamatu või kuidas kinnisvara turuväärtus ja hoonete energiatõhususe nõue kõik probleemid lahendab ehk rekonstrueerimist vajavad hooned korda teeb.

Küsime siis veel ja pakume ka ühtlasi lahendusi. Kas turul on piisaval hulgal erinevatele elanikkonna gruppidele taskukohaseid eluasemeid, mis vastaksid tänapäevastele tehnilise seisukorra ja energiatõhususe nõuetele? Hiljuti meedias edastatud uudis rääkis sellest, et üle poole Eesti korterelamutest vajaksid kohest remonti.

Enamikku neist põhjalikku remonti vajavatest ja tänagi minimaalseid mugavusi tagavatest eluasemetest on enam kui 40–50 aastat tagasi odavalt ja äärmiselt kõikuva ehituskvaliteediga ehitatud. Nende hoonete ülalpidamine ei ole täna enam nii odav, kui seda on tervisliku sisekliimaga, rekonstrueeritud või uues energiatõhusas kortermajas ja eramus.

Rekonstrueerimisele alternatiive ei ole

Aastakümnete tagused ebapopulaarsed ja tollal lagunenud puitagulid on täna end heas tempos uuendamas. Puitasumite amortiseerunud ja omanikele üle jõu käinud ülalpidamiskuludega hooned lammutatakse, kuid asemele ei tule kõige odavamad lahendused.

Samas on suur osa esialgsetest puitasumitest õnnestunud säilitada, kuid nende remont ja ülalpidamine on miljööväärtuslikul alal tunduvalt kulukam kui tänapäevastel energiatõhusatel korterelamutel.

Kuna alternatiive hoonete säilitamiseks peale tehniliste ülevaatuste, korrapärase hoolduse ja remontimise ei ole, on lahendus lihtne – kui taskukohast ja energiatõhusat uut ehitada ei saa, siis tuleb põhjalikult ajakohastada vana. Täna veel on see enamiku olemasolevate hoonete puhul odavam kui lammutamine ja selle asemele uue ehitamine.

Siin on mõtlemise koht kõigile korteriomanikele, kes pole veel saavutanud üksmeeles toimivat korteriühistut ja rekonstrueerimist vajavates korterelamutes või ka väikemajades maksavad oma korteri eest luksusliku eramu suurusjärgus kütte- ja korrashoiukulusid.

Igal juhul tasub oma eluasemega seotud kulud nüüd ja tulevikus kriitilise pilguga üle vaadata. Põhjamaade kogemuse ja standardite kohaselt on hästi hooldatud hoone eluiga keskmiselt 50 aastat, pärast seda vajab see elukaare pikendamiseks juba põhjalikumat remonti

Ohtlikud jääpurikad on märk hoolimatusest ja raiskamisest

Targalt tegutsedes saab jääpurikate ja -kamakate tekkepõhjuseid räästas või katusel ära hoida. 

Artikkel avaldati Eesti Päevalehes, Ehitus ja Kinnisvara erileht (märts 2017)

Nagu meie laiuskraadil juba tavaks on saanud, saabuvad talv, lumi ja ohtlikud jääpurikad paljudele kinnisvaraomanikele ootamatult. Samas ei tasu katustelt tuleneva ohu märke otsida tuleviku ilmaprognoosidest, kuivõrd isegi hinnatud asukohaga kinnisvarapiirkondade talvisest tänavapildist ja viimaste aastate uudiskünnist ületavate purikalugude pealkirjadest meedias.

Lume ja nullilähedaste temperatuuride saabudes kordub aastast aastasse sama stsenaarium. Murelikud ametnikud, kohalikud omavalitsused ja kindlustusfirmad hoiatavad kinnisvaraomanikke ja korteriühistuid räästas rippuvate jääpurikate ja hooldamata katustega kaasnevate ohtude eest, kutsudes omanikke üles erilisele hoolsusele. Aastatega väljakujunenud harjumuse kohaselt asuvad  kinnisvara korrashoiu eest vastutavad isikud tegutsema, mis reeglina tähendab hoone ümber kepikeste ja lintide paigaldamist või mõne labidamehe katusele saatmist. Kindlasti viitavad sarnaselt toimetavad kinnisvara omanikud piisavate rahaliste vahendite puudumisele. Rääkimata tänapäevase insenerteabe põhjal mõistliku ja rahalist kokkuhoidu tagava majanduskava koostamisest.

Nii kuuleme ikka ja jälle uudistest – koolilaps sai katuselt langenud jääpurika tõttu viga ja viidi haiglasse, kortermaja juures bussi oodanud ja jääkamakaga pihta saanud tütarlaps langes koomasse, vanalinnas sai raskelt vigastada ja suri hiljem haiglas seal jalutanud turist, rääkimata lugematul arvul pihta saanud ja lõhutud autodest. Karm reaalsus võib linnaruumis liikuvat pahaaimamatut jalakäijat tabada sulailmadega katustelt kukkuvate jääpurikate- ja kamakatega.

Miks ühel osal kinnisvaromanikest ja korteriühistutest probleeme talve tulekuga praktiliselt pole ja samas kõrval asuvas ning sarnases majas on probleemid üle pea kasvanud.  Millised on räästas purikate ja katustel jääkamakate tekkimise põhjused, ehk teisisõnu kuidas saab hoonetel võimalikke probleemide tekkimist ära hoida:

-          puudulikust soojustusest tingitud soojalekete kõrvaldamine – katuse või pööningu nõuetekohane soojustamine tuleb tunduvalt odavam, kui kulukate küttearvete eest tasumine;

-          jää sulatamise võimaluse lisamine vihmaveesüsteemidele – tuleb odavam kui jääst kahjustatud vihmaveesüsteemide remont või rennide käsitsi puhastamine;

-          katusele piisavate lumetõkete ja hoolduseks vajalike käiguteede rajamine – tuleb odavam kui maksta võimalike tervisekahjude ja ainelise kahju põhjustamise eest;

-          kõik eelnev kokku eeldab hoolduseks ja remondiks vahendite planeerimist – hoone tehnilise seisukorra ülevaatust, dokumenteerimist ja selle põhjal pikaajalise majanduskava koostamist.  

Kulude parema kontrolli alla saamiseks tasub harjumuspärased tegevused ja kinnisvara tehniline seisukord vähemalt iga 5 aasta järel taas värske pilguga üle vaadata. Tehtud tööde dokumenteeritud info ja tänapäevane insenerteave võimaldavad omanikel paremini planeerida tulevikuks vajaminevaid hoolduseid, remonte ja vahendeid.

Autor: Veiko Välja
Fotod: internet

Most of researches demonstrates that  poor ventilation is common in recently renovated and even in brand new airtight homes, where ventilation fails to meet minimum standards for air quality.  

x

Kinnisvara taskukohasem majandamine vajab tänapäevast insenerteavet

Usutavasti andis paljudele kinnisvaraomanikele ja -spetsialistidele mõtteainet eelmisel nädalal Eesti Kinnisvarafirmade Liidu korraldatud konverentsil esitatud väide, et Eesti ja Skandinaaviamaade ehitussektori üheks olulisemaks erinevuseks on see, et põhjamaade tellija oskab vajaminevaid töid pikemalt ette planeerida. 

Remontimata kinnisvara taustal on enamasti puudulikud teadmised 
Suur osa meie tänasest juba olemasolevast ja remonti vajavast elukondlikust kinnisvarast on olukorras, kus selle ehitustehniline seisukord ja tuleviku korrashoiuga kaasnevad kulud on tööde tellijate ehk siis näiteks korteriühistu, korteriomaniku kui ka kinnisvara ostja tasandil teadmata. Probleeme, mis on eelkõige seotud tänapäevasest insenerteabest kaugel olevate või sealt üksikute, enamasti avariiliste olukordade likvideerimiseks sobivate lahenduste kasutamist, saab muuta vaid tööde tellijatele ( kinnisvara omanikele ) hoone elukaarest tervikpilti luues. Ka tänased kinnisvara ostjad saaksid praegust olukorda muuta, kui nad ka tegelikult teaksid mida nad ostavad, nõudes ostetava vara tehnilist seisukorda ja tuleviku kulusid erapooletult kirjeldavat dokumenteeritud informatsiooni. Kinnisvara ostja või hoone omaniku poolse parima majandamise huvidest lähtudes ei saa kinnisvara tehnilise seisukorra erapooletu hindaja olla kinnisvara müügitehingust või remondist huvitatud osapool.     

Peamiselt hruštšovkade nime all tuntud ja remontimata 50+ kortermajade omanikud on oma hoonete majandamisega tõsiselt kimpus, tingituna erinevate korteriomanike piisava ühistegevuse või korrashoiuks vajaminevate vahendite planeerimise puudulikkusest. Korrashoiust huvitatud omanikud ei saa sellesse piisavalt panustada, kuna jagavad vara vaid vormilt omanikega, kes näevad omandit vaid oma korteri piires, olles mõtteviisilt pigem korterite ajutised asustajad. Hoone tegelikku tehnilist seisukorda tundmata ja enamasti vaid avariide kõrvaldamiseks ette võetud töödega saavutatakse küll probleemide edasilükkamine, kuid võrreldes 5-10 aastat ette planeeritust märksa kallima hinnaga. Asjatundlike ja ajas kestvate lahendusteta on selliste hoonete edaspidine saatus ülalpidamiskulude kontrollimatu kasv ja lõplik amortiseerumine
.

Ka uus kinnisvara vajab ülevaatusi ja hooldust

Kinnisvara elukaare pikendamisel ja kulude vähendamisel on lisaks regulaarsele hooldusele olulise tähtsusega projekteerimise ja ehitamise kvaliteet, ehitusmaterjalide ja tehnoloogiate sobivus meie põhjamaisesse kliimasse. Nii võib algselt nõukaaegse tüüpprojekti põhjal valminud ja läbimõeldult rekonstrueeritud kortermaja korter olla esmaostjale taskukohasem ja kindlam investeering, kui päris uue korteri või eramu omandamine.

Omanike ühistegevus ja kinnisvara pikaajalise majandamise vaade annab tulemuse

Hoolikalt renoveeritud Kalamaja, Pelgulinna, Supilinna jne – suuremate linnade eeslinnade 1900-30ndatel ( 75+ ) ehitatud hoonete, kortermajade korteriomanikud, kes hindavad ajastu stiili ja miljööväärtust, kaasates hoone majandamiseks tänapäevase insenerteabe pakutavaid lahendusi. Enne renoveerimist on dokumenteeritud hoone tehniline seisukord, mille põhjal näevad kõik kaasomanikud üheselt arusaadavat kirjeldust hoone ehitusaegse ja kaasaegse insenerteabe ühendamisega kaasnevast.  Ühistegevuse tagamiseks on koostatud hoonele pikaajaline majanduskava – hoone korrashoidu nähakse tervikuna 5-10 aastat ette. Korteriomanikud on teadlikud tuleviku korrashoiuks planeeritavatest vahenditest ja miljööväärtusliku piirkonna hoonele tulenevatest nõuetest, mis võivad kaasa tuua keskmisest suuremad ülalpidamiskulud.

Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe, Annelinn, jne 1965-80ndatel ehitatud ( 30+ ) – magalarajoonide kohest remonti vajava kortermaja korteriomanik on reeglina saanud korteri omanikuks juba nõukaajal, ostnud endale elamiseks või saanud päranduseks. Omanikest enamik, nägemata hoonet kui tervikut, ei soovi hoone pikaajalise korrashoiu plaani panustada, viidates isegi KredEx-i või KOV toetustest teadlik olles puuduvatele vahenditele. Isegi kui majas on juba moodustatud korteriühistu, puudub üldkoosolekul selge ülevaade kogu hoone kui terviku remondivajadustest ehk selle töökorras hoidmise kuludest tulevikus. Kortermajas viimistluselt viisaka korteri omandamise kaalumisel tasub kindlasti põhjalikumalt uurida kogu hoone tehnilist seisukorda, sest võimaliku müüja poolt korteri eest küsitav hind ja hindamisakt ei anna ligilähedastki ülevaadet peatselt saabuvatest või juba edasilükkamatutest remondikuludest.

Magalarajoonide osaliselt renoveeritud 30+ vanuses kortermaja korteriomanik on pisut paremas seisus kui täielikult käest lastud hoone omanikud. Seda tihti vaid esmapilgul ja väliselt. Sarnase kortermaja korteriomanik on olnud valmis oma omandisse panustama, kuid teinud seda tänapäevast insenerteavet omamata. Tulemuseks kulukad renoveerimistööd, mille kvaliteet ja kasutegur võrreldes panustatud vahenditele on küsitavad, või hoone olukorda veelgi halvendavad. Tüüpiline näide asjatundmatult renoveeritud kortermaja probleemidest on see, kui korteriomanik avab külmal ajal õhupuuduses aknad ja laseb konstruktsioonide soojustamisega saadud toasooja tuulde. Nagu ka soojustamiseks panustatud summad.  Veelgi halvema variandi korral, näiteks külmasildadega hoone uue säästliku küttesüsteemi, aga kaasaegse ventilatsioonita hoonel puudub piisav õhuvahetus – tulemuseks hoone konstruktsioone pikaajaliselt kahjustav niiskus, mille lisandiks on hallitus. Halva sisekliimaga korterite elanikel võivad avalduda väga tõsised terviseprobleemid.

Paljude uute kaasaegsete kortermajade ja eramute omanikud on veendunud oma kinnisvara täiuslikkuses, kuid siingi tasub uurida, kas hoone majandamiseks on moodustatud piisav remondifond. Rusikareegel ütleb, et 50 aasta pärast, mil ka hästi hooldatud hoone vajab juba põhjalikumat remonti, võiks sinna olla kogunenud ehitusmaksumusega võrreldes kahekordne summa. Kogemus näitab, et äsjavalminud kinnisvara varjatud ehitustehnilised probleemid ei pruugi avalduda kohe ja tehnilise seisukorra ülevaatus on parim võimalikest garantiidest, et hoone töökorras hoidmine ei tooks 5-10 aasta pärast kaasa kulukaid üllatusi, mis avastamata jätmisel hilisemat remondikulu kordades kasvatavad.

Autor: Veiko Välja